Kohalike lood

Kirepi külas elav pere hooldab ligi 150 looma ja jagab kodutunnet lastekodulastele

Kase talu perenaine Eveli Andrek (37) ning peremees Margus Kangur (37) kolisid lastega Kirepi külla kolm aastat tagasi. Eelmisel suvel lõi pere oma koduse loomapargi, kust võib leida loomi alustades bernhardiinidest ja paabulindudest, kitsedest ja ponidest ning lõpetades hanede, tuvide ja paljude teiste asukatega. 28. septembril ootab Kase talu pererahvas kõiki loomasõpru endale külla.

Miks otsustasite maale elama asuda?

Kolisime Elva valda, Kirepi külla kolm aastat tagasi, 21. detsembril. Enne seda elasime Tartus kahetoalises korteris. Varem ei olnud meist kumbki tegelikult maal elanud. Nii palju olime enne siia kolimist maaeluga kokku puutunud, et käisime suviti vanaemade juures abiks, kus olid tol ajal lehmad ja kanad. Meil endil loomapidamise kogemus puudus. Linnas elades olid meil ainult papagoi ja koer.

Loomapidamise idee tekkis algselt üldse nii, et „võtame viis kana ning siis saame oma tarbeks mune“. Praegu ei oskagi öelda, palju meil siin päid kokku on, hinnanguliselt pakuks nii umbes 150 ringis. Viimati tõime näiteks juurde kakskümmend pärlkana ning kolmkümmend vutti. Kuna Margus on jahimees ning mina, Eveli, olen loomaarmastaja, kellel on eluaeg olnud unistus saada maale elama ning luua oma loomaaed, saigi see samm ette võetud.

Esimesel aastal olid meil ainult koerad. Eelmisel suvel hakkas siis kõik peale. Margus läks Norra tööle ning siis saatis Eveli pildi, et näe, me võtsime vutid. Ja nii see algas… Nüüd tuleb meil igal kuul või isegi igal nädalal keegi juurde. Sel laupäeval tulevad meile näiteks kääbuslambad ja veel ühed haned. Kuna see ei ole tegelikult odav lõbu, siis on seda olulisem teistele oma loomadega rõõmu valmistada. Samuti on meie jaoks hästi oluline pakkuda loomadele toredat kodu, eriti neile, kes seni ei ole just parimates tingimustes elanud.

Peale selle oleme Tartu Lastekodu Käopesa tugipere. See teema on meie jaoks äärmiselt südamelähedane, kuna seal on kolm last, kes käivad meie juures igal kuul loomadega tegelemas. Lisaks on meil oma väike südamelaps, kes on lapsendatud. Meil on siin kokku kuus jänest, kes ongi lastekodu laste jaoks võetud. Jänesed said neile võetud seetõttu, et nende jaoks on väga oluline tunne, et neil on keegi. Seetõttu võtsimegi jänesed, kelle eest nad peavad hoolitsema ja kellega tegelema. Meil ongi tegelikult algusest peale olnud plaan kaasata sellesse lastekodu lapsi.

Meie eesmärk on inimestele näidata, et tegelikult on võimalik niimoodi elada. Me käime ju ise mõlemad iga päev Tartus tööl ning lapsed käivad Elvas lasteaias ja koolis. Iga päev jõuame pärast viit koju, puhkame veidi ja siis hakkamegi väljas tegutsema. Laste jaoks on see väga tore, kuna neile väga meeldib õues möllata.

Mis on olnud suurim raskus või väljakutse maal elamisel?

Põhilised raskused, millega alguses silmitsi seisime, olid seotud peamiselt majaga. Näiteks on see maja seest väga külm ning kogu elamise kütmine oli pärast korterist tulekut suhteliselt keeruline. Peale selle on meil pidevalt ikkagi veega väga suured probleemid olnud, suhteliselt algusest peale oli kaev koguaeg tühi. Veeprobleem on siiani, kuid lähiajal saab see loodetavasti lahendatud. Nende probleemidega me ei osanud arvestada ning nad on meile ikka palju peavalu ja muret valmistanud. Õnneks on meil äärmiselt toredad naabrid, kes aitavad igas olukorras, kuid eks pisaraid ole valatud omajagu – sellegipoolest ei anna me alla. Sellist mõtet, et läheks linna tagasi, ei ole meil küll veel kordagi tekkinud.

Mis on parim, mida elamine maal on teile andnud?

Meile tundub, et võib-olla see kõige olulisem on just kokkuhoidev kogukond, mis on siin tekkinud. Meil on siin peamiselt viis aktiivset perekonda, kes on kõik enamjaolt samaealised ning kellel on kõigil lapsed. Me teeme siin ikka ühiselt hästi palju põnevaid asju ning lõime nüüd ka MTÜ. Kui kellelgi on abi vaja, siis me aitame üksteist ning üleüldse tehakse paljusid asju koos ja käime üksteisel külas. Meil on tekkinud mitmed traditsioonilised üritused, mida ühiselt korraldame – näiteks vastlad, jaanid, vana-aasta lõpus on pool küla siin koos olnud ning just hiljuti said kõik tulla meie pulma, mis oli hästi tore. Kogu seltskond on hästi lõbus ja positiivne.

Tänu maale kolimisele tunneme end  vabamana ning eks lastel on ka mõnusam. Saavad väljas möllata. Üks peamine põhjus oligi see, et tegelikult tahtsime lastele toredat lapsepõlve pakkuda ja et neil oleks põnev. Ega linnas pärast tööd ei viitsinud väga lastega õue minna, aga siin on see kuidagi teistmoodi. Maal on üldse äge – mõnus ja rahulik. Nüüd ei oskaks enam linnas elada.

Miks soovitate ka teistel kaaluda  oma koduvallas elamist?

Elukvaliteet on ikka hoopis teine. On positiivne, et pood ei ole ligidal. Tartus oli ikka nii, et 10 minutit enne kella kümmet õhtul vaatasid, et jõuad veel minna jäätist ostma – siin sellist varianti õnneks pole. Logistiliselt on tegemist hea piirkonnaga, kuna Elva on ühel pool, Rõngu teisel pool, ühistranspordi ühendused on head ning liikuma pääseb ilusti. Peale selle on naabrid väga ägedad ja kogukond väga kokkuhoidev. Meie küll julgeksime siia elama tulemist soovitada, kuna just siit leidsime oma unistuste maja, mida olime kaks aastat otsinud. Seni oleme küll väga rahul!

Kirepi on küll väike küla, kuid tahaksime kogukonnaga väga seda kanti nähtavamaks teha. Kõigil on hea meel, kui siia tuleb uusi inimesi.

——

Marek Naaris: suurim väljakutse on jalgpallikultuuri juurte kasvatamine

Marek Naaris on jalgpalliklubi FC Elva tegevjuht ning kohaliku kogukonna edendaja.

Miks ja millal otsustasid oma praegusesse koduvalda elama asuda?

Sattusin Elva valda Janek Heimi kutsel 2004. aasta jaanuari lõpus, kui tehti ettepanek tulla FC Elva noortetöö peatreeneriks. Mul ei olnud mitte mingit eelnevat kogemust juhi või treenerina. Võtsin väljakutse vastu, sest midagi paremat mulle ka pähe ei tulnud ja tuli alustada tööturul tegutsemisega. Olen väga tänulik Janekile, et ta mind siia kutsus ning FC Elvale, et on andnud mulle võimaluse areneda ning arendada meie Elva keskkonda.

Mis on olnud suurim raskus või väljakutse Elvas elamisel?

Kõige raskem on olnud tegutseda peaaegu olematutes tingimustes, olime ju terve linna peale sunnitud hakkama saama ühes spordisaalis. Tundub nii ebareaalne. Jah, 2005. aastal saime valmis oma vana ja väiksema kunstmuru, millel arenesid meie esimesed tublid noored. Samas pean seda ka meie inimeste arenemise juures tugevuseks.

Suurim väljakutse oli ja on siiani jalgpallikultuuri juurte kasvatamine ja tõestamine igal sammul. Iga päev on raske, kui arvad, et mingi samm või uus väljak on tehtud, tulevad uued väljakutsed ja võimalused. Kõige suurem väljakutse olen mina iseendale, sest ma pean koguaeg tõestama, et elu maal ja elu Elvas võib olla kõige paremate võimalustega.

Ma elan moto järgi: rasked ajad kasvatavad tugevaid inimesi ja head ajad mugavaid. Seega peab olema raske, aga kui sul on kõrval head inimesed, kellega koos seda teha ja ühtset visiooni vedada, siis pole raskused ebameeldivad.

Mis on parim, mida on elamine Elvas Sulle andnud?

Viimastel aastatel tunnen, et on hakatud hindama meie panust siia. Järjest rohkem on minu ümber häid ja tegusaid inimesi, kes tahavad teha Elvat või FC Elvat parimaks paigaks maailmas. Elva on andnud mulle koha, kuhu tahan alati tulla. Ise tunnen, et on aeg veelgi rohkem panustada teiste arendamisse ja luua Elvale paremat kuvandit ning tõsta meid maailmakaardile.

Miks soovitaksid ka teistel kaaluda Elvas või mõnes muus analoogses piirkonnas elamist?

Olen ise pärit väikesest külast ja hindan seda, et mul on alati võimalik kellegi abile või toele loota – kogukonnas tekib väga palju tutvusi ja siin teavad kõik, kes millega tegeleb. Loomulikult on ju maal aeg n-ö rahulikum ja jõuad ka ilusat ümbritsevat loodust nautida.

Kõigile ambitsioonikatele noortele julgustuseks – ka väikestes kohtades on võimalik teha suuri asju, ise peab tahtma ja peab tahtma ka tegutseda.

——

Perekond Kosk: leidsime siinses kogukonnapusles meile täpselt sobiva koha

Elva vallas, Rannu alevikus elav Teele Kosk räägib, et linnakeskkonnas muutus nende tervis halvaks, mistõttu otsisid nad võimalusi kolida elama puhtamasse elukeskkonda. Just seesuguse, täpselt neile sobiva elukoha leidsid nad Rannus.

Miks otsustasite Elva valda elama asuda?
Elasime Tartu kesklinnas, raudteejaama vahetus läheduses. Meil oli stuudio Aparaaditehases just sel ajal, kui see oma loomemajanduskeskuse rolli Tartus alustas.
Koolid olid mõlemal läbi ja planeerisime perekonda. Samal ajal, kui Luka sündis, sai renoveeritud meie kortermaja.
Väikese lapsega uude rutiini astudes ja sellega harjudes saime ruttu aru, et selline keskkond ei ole meile enam mugav.
Samuti muutusid meie tervised halvemaks – hoolimata sundventilatsioonist jms oli vastselt renoveeritud majas õhk paks ning ehituses kasutatud materjalid ilmselt ei sobinud meile. Kõigil kolmel meist lõi välja astma – Luka oli vähem kui aastane. Samuti olime hädas atoopilise dermatiidiga.
Lapsega on vaja väljas jalutamas käia ja olime Luka esimeseks sünnipäevaks juba terve Tartu risti-põiki läbi kollanud. Rahulikku ja vaikset kohta aga kodu lähedal me ei leidnud ning see muutus järjest koormavamaks.
Järgmisel suvel läksime perega paariks nädalaks puhkama ning meie tervised paranesid selle lühikese ajaga nähtavalt. Koju tagasi tulles tekkisid kohe probleemid ning saime aru, et peame kiirelt elukeskkonda vahetama.
Alguses vaatasime Tartu linnas uusi kodusid, kuid meie hinnaklassis lihtsalt ei olnudki mitte ühtegi paremat valikut.
Kuna meie kummagi erialad ei nõua otseselt kindlat asukohta, siis hakkasime üle Eesti otsima kodukohta.
Meie suur soov oli leida koht, kus on linna mugavused ja maa rõõmud.
Kaks nädalat surfasime kõik teadaolevad kinnisvarakuulutused läbi ning rääkisime kõigile sõpradele, et otsime uut kodu.
Nii saingi varsti kursuseõelt lingi, et nende majas on müügis meile sobiv korter. Nad ise olid Rannusse kolinud aasta varem ning olid rahul.
Paar päeva hiljem sõitsime korterit vaatama ning tundsime ennast kohe koduselt. Kohe uurisime, et kas siin on korralik lasteaed ning kas kool on lähedal.
Rannus on kõik käe-jala juures ning samuti meeldis meile mõte, et siin on võimalik rentida väike aiamaa.
Kuu aega hiljem kolisimegi Rannusse.
Siin elades ei ole meil kellelgi olnud astmahooge ning lapse nahaprobleemid kadusid.
Kogukond võttis meid kahe käega vastu ning leidsime endale siin kohe koha.

Mis on olnud suurim raskus või väljakutse maal elamisel?
Suurimaid väljakutseid on toonud logistika, sest bussiliiklus on hõre, otseliine vähe. Seetõttu võtab liiklemine palju aega.
Enamasti liikleme küll autoga, kuid kui sooviks üksi keskkonnateadlikumalt liigelda, siis seda ei saa kahjuks teha.
Peale selle igatseme kergliiklusteid, kuna tegeleme erinevate spordialadega, kus tuleks seesugused teed kasuks. Töö ja pereelu kõrvalt on keerukas sõita sporditegemiseks eraldi kusagile kaugemale. Õnneks on kohapeal mitmeid alternatiive sportimiseks.
Üldiselt ei oskagi mingeid puudusi välja tuua, meie pere kohanemine on olnud ilma suuremate probleemideta.

Mis on parim, mida elamine maal on teile andnud?
Parim osa maal elamise juures on olnud kogukond ja puhas elukeskkond.
Sain endale mõnusa stuudioruumi Rannu rahvamajja, mis soosib tugevalt minu ettevõtlust. Mul on tunne, justkui oleks siinses pusles olnud minu jaoks täpselt sobiv auk. Mind kaasati ruttu erinevatesse kultuuritegevustesse ning pakuti palju uusi väljakutseid.
Linnas elades ei olnud ma kursis, et ringide juhendajatest on maapiirkondades tohutu puudus.
Nüüdseks on mind kaasatud noortekeskuste kaudu loomeringide juhendamisse Rannus, Rõngus, Hellenurmes ja sellest aastast ka Puhjas. Samuti olen tegev Rõngu rahvamajas.
Linnas elades tahtsime olla aktiivsed kodanikud, kuid tundsime ennast tolmukübemena. Siin, väiksemas kogukonnas, tunneme, et saame midagi päriselt korda saata – luua noortele turvalist ja ilusat keskkonda.
Samuti tunneme, et oleme nii ka probleemidele lähemal ja saame ehk veelgi rohkem abiks olla.
Elva vallas on palju imelisi looduskauneid kohti, mida oleme siin elatud aastate jooksul püüdnud üles leida ning ka teistele tutvustada.
Mõnus on, kui astud koduuksest välja ja oled kohe looduses. Samuti on siin ka piisavalt turvaline, et ka laps saab üksinda astuda koduuksest välja.
Väike aiamaake annab võimaluse hobiks, aga ka jätkusuutlikuks toidu tarbimiseks/kasvatamiseks ning laps näeb ja õpib, kuidas toitu kasvatatakse.
Kindlasti peab välja tooma, et meie vaimsed tervised ning peresuhted on siinses vähema stressiga, vaiksemas, puhtamas kohas palju paremad, kui linnamüras.

Miks soovitate ka teistel kaaluda maal elamist?
Maale tulles oleks mõistlik esiteks mõelda läbi töövõimalused, kuna siinne valik on tunduvalt kitsam ja logistika keerulisem.
Meile oli see lihtne, sest olime oma karjäärid selliselt üles ehitanud, kus saime asukoha töötegemiseks ise valida.
Kinnisvarahinnad on maapiirkondades mõistlikud ning ei pea elama terve elu laenu makstes.
Samuti on kooli- ja lasteaiakulud tunduvalt väiksemad kui linnas – suur osa huviharidusest on lastele tasuta.
Kogukonnas aktiivselt kaasa lüües on palju võimalusi eneseteostuseks ja heategevuseks.
Siinne elukeskkond on tervislikum ja puhtam – vähem müra ja vibratsiooni. Samuti on siin palju võimalusi leida puhast kohalikku toitu.
Alevikes on võimalik elada linna- ja maaelu korraga, sest enamik teenuseid on kenasti mugavalt kättesaadavad ning sealsamas saad olla vaikses keskkonnas.

Mina olen pärit Kastre ja Kambja valla piirilt Ignase külast, kuid oma täiskasvanuelu olen elanud Tartus. Abikaasa Ivo on pärit Tartu linnast.
Meil on pereettevõte Adelheid Works OÜ. Ivo on graafiline disainer ning Elva vallas võib tema töid näha näiteks Rannu ja Rõngu kultuurimajade värskes visuaalses identiteedis.
Mina ise, ehk Teele, pesitsen Rannu rahvamajas oma ateljeega, kus valmistan erinevaid meeneid ja dekoratsioone.
Kuna vajadus töötubade järele on olnud suur, siis pakun Elva valla noortekeskuste kaudu teenust laste loomeringide korraldamiseks.
Muul ajal aga dekoreerin pulmi ja muid sündmusi.
Luka on 5aastane ja käib Rannu lasteaias.

—-

Elva valla spordijuhi Madis Šumanovi perekond leidis Elvast sõbraliku ja abivalmi kogukonna: