Kohalike lood

Kalju Hook: tõeline Elva elamus on siinne soe kogukond

Elva linnas kümme aastat elanud Kalju Hook ütleb, et on leidnud just siit sõbraliku, hooliva ja abivalmis kogukonna, milles elamine on talle olnud kui palsam hingele.

Kuidas Kalju üldse Elva vallaga esimest korda kokku puutus? Nimelt tuli ta 1971. aastal Rõngu rahvamajja loengut andma ja leidis siit endale ka tulevase abikaasa. „Tol ajal oli kombeks, et ikka pidi enne toimuma mingisugune loeng, et noored saaksid hiljem tantsupidu pidada. Nii juhtuski, et ka mina olin noor ja tantsisin ühe noorikuga. Pärast sai temast minu kahe tütre ema ning kahjuks jäid meil puudu vaid mõned aastad kuldpulmadest, kuid eks saatus ole niisugune,“ räägib ta.

Elukohavahetuse peale ütleb Kalju, et see on võimalus igaühele, sest mitmeid asju me oma elus ise valida ei saa. „Igaüks, kes on elukohavahetuse peal väljas – tal on selleks ilmselt mingi põhjus ja sealt algabki kõik peale. Mina ise olen pikemalt elanud oma elus Pärnus, Tallinnas ja Peterburis,“ räägib ta ja lisab, et on seega kogenud erinevate kogukondades elamist.

Head inimesed ja kaunis loodus

Kalju on kindel, et Elvasse tuleb elama tulla alatiseks. „Kõige parem oleks muidugi, kui siia tulles oleks ka keegi juba ees, minul näiteks elasid siin sugulased. Kuid kui ei ole, pole ka sellest midagi, sest siin tegutseb MTÜ Elva Elama, kelle inimesed tulevad vajadusel alati vastu. Väikene abi on ju alati vajalik,“ leiab ta.

Kalju soovitab neil, kel mõttes Elvasse elama tulek, tulla varem siia ka luurele. „Kõige ilusam aeg Elvasse luurele tulekuks on kevade poole suvel. Siiski tuleb arvestada, et Elvas ei ole Mustamäed ehk et siin ei oota valmis korterid või majad. Küll aga on siin palju toredaid vanu maju, mis kõik ootavad uusi võimalusi.“

Ta toob näiteks, et tema naabruses elab tore noorpaar, kes on kahe aastaga teinud ühe vana maja asemele väga ilusa kodu. „Ma vaatan iga päev aknast välja ja kadestan neid. Ja seesugust varianti võib ju alati ka korrata,“ ütleb ta ja lisab, et kõige olulisem on siiski aga see, et Elvas saavad omavahel kokku head ja lahked inimesed ning ilus loodus. „Võib arvata, et siinne loodus on tavaline, aga tegelikult see päris ikka nii ei ole – siin on midagi teistsugust ja võluvat.“

Kalju on sündinud Pärnus ning elanud seal kokku 34 aastat, peale selle on ta elanud ka Tallinnas ja Peterburis. „Elatud on pikk elu ja ma ei kujuta ette, et elaksin kusagil teises seltskonnas nii hästi kui siin Elvas. Pärnus ei võetud mind näiteks kaheksa aastat omaks, kui pärast eemal oldud aega sinna tagasi pöördusin. Elva elanikud pakkusid mulle aga täiesti erineva elamuse – mind võeti kohe omaks.“

Kalju lisab, et tal ei ole kümne aasta jooksul siin olnud inimsuhete tasandil ühtegi konflikti. „Ja see on lihtsalt fantastiline!“


Riin Massur: Siin saab elada enda mõtteviisi järgi

Puhja kooli õppejuht Riin Massur tuli Puhja elama 1,5aastaselt ning teab seega hästi, miks on hea elada just siin – lähedal on kõik vajalikud teenused ning kohalikud ettevõtlikud inimesed on loonud erinevateks tegevusteks ägedad võimalused.

Riinu sõnul on Puhja elama jäämine olnud igati loomulik otsus, sest nii tema kui ka tema abikaasa on siit leidnud endale rakenduse eneseteostuseks nii töös kui ka isiklikus elus. „Samuti oleme leidnud siit need inimesed, kellega koos tegutseda ja oma elu jagada,“ lisab ta.

Puhja piirkonnas on väga palju seesuguseid võimalusi, mis annavad võimaluse oma elu ise huvitavaks teha. „Siin on silmapaistvad ettevõtjad ja aktiivsed eestvedajad. Usun, et paljudele teevad rõõmu mitmed vaba aja veetmise võimalused: pillimäng ja koorilaul, jalgpall ja sulgpall, näitlemine ja rahvatants, käeliste oskuste arendamine, robootika ja tantsulised võimlemistreeningud. Nende tegevuste taga on meie enda kodukoha inimesed ja neist võimalustest tuleb lihtsalt ise kinni haarata,“ arvab ta.

Riin ja tema abikaasa tantsivad rahvatantsurühmas Opsal ning see on nende sõpruskonna jaoks iganädalane mõnus rutiin kõigest muust puhkamiseks. „Opsalis on inimesi nii Puhjast kui ka kaugemalt, tegemist on väga värvikireva seltskonnaga, kellega ei hakka kunagi igav.“ Peale selle on just rahvatants see, mis viis Riinu kokku tema abikaasaga.

Kolm armastust

Riinu sõnul ongi tal Elva vallas kolm peamist armastust: tema kodu ja perekond, töö ning rahvatants.

Riinu perekond elab Puhja alevikust kaks kilomeetrit eemal nende perekonna ise ehitatud majas ja tema sõnul on kõik vajalik väga lähedal: pood, apteek, kool ja lasteaed, iluteenused, autohooldus jne. „Väga lähedal on ka tõmbekeskused, Elvasse on siit kümme minutit ja Tartusse kakskümmend minutit autosõitu.“

Riinu sõnul on nende sõpruskond hakanud viimastel aastatel aina enam vaatama ka just Elva ja mitte alati Tartu poole. „Kui tahame mõnel õhtul minna välja sööma või lihtsalt vaba aega veetma, siis leiame, et seda kõike saabki teha just Elvas. Oleme sõpradega arutanud, et Elvast, kui varem ainult suvituspiirkonnana tuntud kohast, on saanud tegelikult seesugune meelispaik, kuhu võib sõita igal ajal näiteks looduskauneid kohti või head toitu nautima.“

Positiivsed väljakutsed

Side Puhja kooliga algas Riinul 1984. aastal, kui ta oli koolis ise õpilane. „See kool on mind siin hoidnud – minu töö köidab mind ja ma teen seda kire ja pühendumusega. Ilmselt olen siia jäänud eelkõige seetõttu, et siin on väga hea meeskonnatöö ja meie kool on olnud alati avatud uuendustele ja initsiatiivile.“

Puhja koolist on Riin leidnud mitmeid positiivseid väljakutseid. „Alustasin käsitööõpetaja ja projektijuhina, seejärel hakkasin inglise keelt õpetama. Olen siit koolist klassijuhatajana saatnud teele kaks lendu ja sel suvel teiste seas ka oma poja,“ kirjeldab ta ja lisab, et tema jaoks on suur boonus olnud seegi, et töö on andnud talle võimaluse ennast teostada, aga ka särada, katsetada ja algatada.

Riin on MTÜ Perekas liikmena andnud 10 aastat panuse ka kogukonnaelu rikastamisse. „Oleme kirjutanud projekte, korraldanud koolitusi ja üritusi, korrastanud Puhja alevikku ja selle ümbrust ning andnud välja heategevuslikku stipendiumi Puhja peredele või lastele.“ MTÜ perekas liikmeskond usub, et kokkuhoidev pere on kogukonna jõud.

Riin on kindel, et kui Puhjast ja ka Elva vallast üles leida oma koht ja oma inimesed, siis siin on tegelikult olemas kõik selleks, et elada oma mõtteviisi järgides. „Minu mõtteviisiks on olnud viimastel aastatel kolm märksõna: tegutse, hinga ja sära! Siin pikalt olnuna tean ma, et see on võimalik just siin, Elva vallas.“


Elva valla elanikuks registreerimise kampaania kestab 21. detsembrini

Elva valla elanikuks registreerimise kampaania kestab 1. novembrist 21. detsembrini ja selle eesmärk on tuletada inimestele meelde, et igaüks vaataks rahvastikuregistrist üle, kas sealsed andmed vastavad tema tegelikele elukohaandmetele.

Marju Jõks: Siin on alati naeratavad ja üksteist hoidvad inimesed

Kirepi külavanem Marju Jõks on kogu oma elu elanud Kirepi külas ja ta leiab, et teda on just Elva vallas hoidnud kohalikud inimesed – nende soojus ja teotahe.

Marju arvates räägib Kirepi küla asukoha kasuks palju ka see, et Tartu ja Elva on väga lähedal. „Eluks vajalikud asutused on siin elades käe ja jala juures – poed, lasteaiad ja koolid on viie kuni kümne kilomeetri läheduses,“ sõnab ta.

Marju on Elva vallas elades leidnud endale palju häid sõpru ja maailma parima töökoha. Marju töötab õpetajana Elva lasteaias Õnneseen. „Olen siin leidnud vahvaid väljakutseid, mis on äratanud minus sellised omadused, mida ma ei teadnudki olemas olevat. Need on teotahtelisus, särasilmsus ja usk iseendasse.“

Marju sai sel aastal Tartumaa aasta õpetaja (lasteaiaõpetaja kategoorias) tiitli ning ta leiab, et tema kõrge lend saigi alguse just Õnneseenest. „Õnneseene rahvas on see, kes on mind utsitanud, kes on andnud mulle võimalused ja inspiratsiooni.“

Tegemised üheskoos külaga

Viimased kaks aastat külavanemana on Marjule pakkunud väga palju eduelamusi, sest üheskoos on palju ära tehtud. „Varem ei olnud külal olemas kohta, kus üheskoos kokku saada – nüüd on meil olemas plats, mida aina edasi korrastame.“ Külaplatsil on ka Kirepi kogukonna kilesaun, mis sai sel aastal Euroopa saunamaratonil 486 poolthäälega rahva lemmiksaunaks.

Peale selle võib Kirepi kõlada paljudele tuttava kohanimena ka seetõttu, et just Kirepi rahvas pani eelmisel aastal pärast AHHAA pingi paigaldamist ka Kirepi teeäärtesse rõõmsad sildid „Ihhii“, „Juhhuu“, „Ehhee“ ja „Ohhoo!“, mis rõõmustasid paljusid inimesi ning tekitasid sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses elevust.

Siin täituvad unistused

Kirepi küla puhul armastab Marju enim siin elavaid inimesi. „Siin on alati naeratavad ja üksteist hoidvad inimesed. Kui kusagil toimub midagi põnevat, antakse sellest kohe ka teistele teada.“

Viimane kõige ägedam Elva vallast saadud elamus oli Marju jaoks matkamäng Elva elamuste radadel, mille läbimise võttis ta ette koos sõpradega. „Käisime oma seltskonnaga kõik need punktid läbi ja avastasime nii ägedaid kohti, mis on siinsamas olemas.“

Marju lisab lõpetuseks, et tema on täiesti veendunud, et Elva valda tasub elama tulla. „Siin saavad sinu unistused teoks – neid hakkavad kandma päris teod ja tegemised,“ räägib ta.


Enn Tobre: „Siin elamine on andnud mulle teistsuguse hingamise“

Enn Tobre on Puhja seltsimaja kunstiline juht ning tegeleb nii laulmise, tantsimise kui ka näitlemisega. Rämsi külla asus ta koos perega elama kuus aastat tagasi ning on just Elva vallas elades avastanud enda jaoks aja ja kodu uue definitsiooni.

Enn on sündinud ja üles kasvanud Tartus. Kuus aastat tagasi otsustati aga üheskoos perega, et nad ei soovi enam linnakeskkonnas elada. Nii leiti sobivate juhuste kokkulangemisel elukoht just Rämsi külas. „Pakkumine, mis meile Rämsi külast tuli, oli meile just täpselt sobiv ja nii me siis siia tulimegi,“ räägib ta.

Ennu pere jaoks oli oluline seegi, et uues kohas elades oleksid lähedal kool, kogukonnakeskused, perearst, kauplus jms. „Need on siin kõik olemas. Elva vallas on need tegelikult igas külas küllaltki käe-jala juures.“

Enn tunnistab, et esialgu tundus mõte väiksemasse kohta kolida hirmutav, kuna nad ei tundnud külast mitte kedagi. „See oli aga esialgne hirm, sest tegelikult olid meil Rämsi külas ikkagi tuttavad – kes oli klassiõde, kes kunagine koolikaaslane. Meid võeti siin väga kiiresti omaks ja selle küla ellu sulandumine oli meie jaoks väga kiire ja valutu,“ kirjeldab Enn.

Rohkem aega iseendale

Ennu sõnul ei oleks ta kunagi osanud arvata, et leiab pere ja töö kõrvalt aega laulmise, näitlemise ja tantsimisega tegelemiseks. „Siin elamine on andnud mulle teistsuguse hingamise. Oleme tegelikult abikaasaga mõlemad avastanud siin enda jaoks palju uusi hobisid. Mina laulan meesansamblis, võtan osa näiteringi tegevusest ja käin ka tantsimas,“ räägib ta. Enn lisab, et siin elades on aeg saanud justkui uue definitsiooni ja aega on siin justkui palju rohkem, kui seda oli linnas elades.

“Kodu kui selline ei olegi niivõrd seotud küla endaga, vaid kogu piirkonna – kogu vallaga. On justkui tunne, et minu kodu on läinud suuremaks, kui see enne oli.”

Rämsi küla juures armastab Enn kõige rohkem siinseid inimesi, kes on saanud väga omaks. „See on andnud mulle võimaluse olla üks osaline külaliikumise käimalükkamises, mis on toonud omakorda palju uusi väljakutseid, üritusi ja tegemisi.“ Rämsi küla võttis sel aastal osa Elva valla kaasavast eelarvest. Nende idee luua külla spordiväljak sai rahvahääletusel kõige rohkem hääli.

Ennu jaoks on Elva vallas elades muutunud kodu mõiste. „Kodu kui selline ei olegi niivõrd seotud enda külaga, vaid kogu piirkonna – kogu vallaga. On justkui tunne, et minu kodu on läinud suuremaks, kui see enne oli.“


Kirepi külas elav pere hooldab ligi 150 looma ja jagab kodutunnet lastekodulastele

Kase talu perenaine Eveli Andrek (37) ning peremees Margus Kangur (37) kolisid lastega Kirepi külla kolm aastat tagasi. Eelmisel suvel lõi pere oma koduse loomapargi, kust võib leida loomi alustades bernhardiinidest ja paabulindudest, kitsedest ja ponidest ning lõpetades hanede, tuvide ja paljude teiste asukatega. 28. septembril ootab Kase talu pererahvas kõiki loomasõpru endale külla.

Miks otsustasite maale elama asuda?

Kolisime Elva valda, Kirepi külla kolm aastat tagasi, 21. detsembril. Enne seda elasime Tartus kahetoalises korteris. Varem ei olnud meist kumbki tegelikult maal elanud. Nii palju olime enne siia kolimist maaeluga kokku puutunud, et käisime suviti vanaemade juures abiks, kus olid tol ajal lehmad ja kanad. Meil endil loomapidamise kogemus puudus. Linnas elades olid meil ainult papagoi ja koer.

Loomapidamise idee tekkis algselt üldse nii, et „võtame viis kana ning siis saame oma tarbeks mune“. Praegu ei oskagi öelda, palju meil siin päid kokku on, hinnanguliselt pakuks nii umbes 150 ringis. Viimati tõime näiteks juurde kakskümmend pärlkana ning kolmkümmend vutti. Kuna Margus on jahimees ning mina, Eveli, olen loomaarmastaja, kellel on eluaeg olnud unistus saada maale elama ning luua oma loomaaed, saigi see samm ette võetud.

Esimesel aastal olid meil ainult koerad. Eelmisel suvel hakkas siis kõik peale. Margus läks Norra tööle ning siis saatis Eveli pildi, et näe, me võtsime vutid. Ja nii see algas… Nüüd tuleb meil igal kuul või isegi igal nädalal keegi juurde. Sel laupäeval tulevad meile näiteks kääbuslambad ja veel ühed haned. Kuna see ei ole tegelikult odav lõbu, siis on seda olulisem teistele oma loomadega rõõmu valmistada. Samuti on meie jaoks hästi oluline pakkuda loomadele toredat kodu, eriti neile, kes seni ei ole just parimates tingimustes elanud.

Peale selle oleme Tartu Lastekodu Käopesa tugipere. See teema on meie jaoks äärmiselt südamelähedane, kuna seal on kolm last, kes käivad meie juures igal kuul loomadega tegelemas. Lisaks on meil oma väike südamelaps, kes on lapsendatud. Meil on siin kokku kuus jänest, kes ongi lastekodu laste jaoks võetud. Jänesed said neile võetud seetõttu, et nende jaoks on väga oluline tunne, et neil on keegi. Seetõttu võtsimegi jänesed, kelle eest nad peavad hoolitsema ja kellega tegelema. Meil ongi tegelikult algusest peale olnud plaan kaasata sellesse lastekodu lapsi.

Meie eesmärk on inimestele näidata, et tegelikult on võimalik niimoodi elada. Me käime ju ise mõlemad iga päev Tartus tööl ning lapsed käivad Elvas lasteaias ja koolis. Iga päev jõuame pärast viit koju, puhkame veidi ja siis hakkamegi väljas tegutsema. Laste jaoks on see väga tore, kuna neile väga meeldib õues möllata.

Mis on olnud suurim raskus või väljakutse maal elamisel?

Põhilised raskused, millega alguses silmitsi seisime, olid seotud peamiselt majaga. Näiteks on see maja seest väga külm ning kogu elamise kütmine oli pärast korterist tulekut suhteliselt keeruline. Peale selle on meil pidevalt ikkagi veega väga suured probleemid olnud, suhteliselt algusest peale oli kaev koguaeg tühi. Veeprobleem on siiani, kuid lähiajal saab see loodetavasti lahendatud. Nende probleemidega me ei osanud arvestada ning nad on meile ikka palju peavalu ja muret valmistanud. Õnneks on meil äärmiselt toredad naabrid, kes aitavad igas olukorras, kuid eks pisaraid ole valatud omajagu – sellegipoolest ei anna me alla. Sellist mõtet, et läheks linna tagasi, ei ole meil küll veel kordagi tekkinud.

Mis on parim, mida elamine maal on teile andnud?

Meile tundub, et võib-olla see kõige olulisem on just kokkuhoidev kogukond, mis on siin tekkinud. Meil on siin peamiselt viis aktiivset perekonda, kes on kõik enamjaolt samaealised ning kellel on kõigil lapsed. Me teeme siin ikka ühiselt hästi palju põnevaid asju ning lõime nüüd ka MTÜ. Kui kellelgi on abi vaja, siis me aitame üksteist ning üleüldse tehakse paljusid asju koos ja käime üksteisel külas. Meil on tekkinud mitmed traditsioonilised üritused, mida ühiselt korraldame – näiteks vastlad, jaanid, vana-aasta lõpus on pool küla siin koos olnud ning just hiljuti said kõik tulla meie pulma, mis oli hästi tore. Kogu seltskond on hästi lõbus ja positiivne.

Tänu maale kolimisele tunneme end  vabamana ning eks lastel on ka mõnusam. Saavad väljas möllata. Üks peamine põhjus oligi see, et tegelikult tahtsime lastele toredat lapsepõlve pakkuda ja et neil oleks põnev. Ega linnas pärast tööd ei viitsinud väga lastega õue minna, aga siin on see kuidagi teistmoodi. Maal on üldse äge – mõnus ja rahulik. Nüüd ei oskaks enam linnas elada.

Miks soovitate ka teistel kaaluda  oma koduvallas elamist?

Elukvaliteet on ikka hoopis teine. On positiivne, et pood ei ole ligidal. Tartus oli ikka nii, et 10 minutit enne kella kümmet õhtul vaatasid, et jõuad veel minna jäätist ostma – siin sellist varianti õnneks pole. Logistiliselt on tegemist hea piirkonnaga, kuna Elva on ühel pool, Rõngu teisel pool, ühistranspordi ühendused on head ning liikuma pääseb ilusti. Peale selle on naabrid väga ägedad ja kogukond väga kokkuhoidev. Meie küll julgeksime siia elama tulemist soovitada, kuna just siit leidsime oma unistuste maja, mida olime kaks aastat otsinud. Seni oleme küll väga rahul!

Kirepi on küll väike küla, kuid tahaksime kogukonnaga väga seda kanti nähtavamaks teha. Kõigil on hea meel, kui siia tuleb uusi inimesi.


Perekond Kosk: leidsime siinses kogukonnapusles meile täpselt sobiva koha

Elva vallas, Rannu alevikus elav Teele Kosk räägib, et linnakeskkonnas muutus nende tervis halvaks, mistõttu otsisid nad võimalusi kolida elama puhtamasse elukeskkonda. Just seesuguse, täpselt neile sobiva elukoha leidsid nad Rannus.

Miks otsustasite Elva valda elama asuda?
Elasime Tartu kesklinnas, raudteejaama vahetus läheduses. Meil oli stuudio Aparaaditehases just sel ajal, kui see oma loomemajanduskeskuse rolli Tartus alustas.
Koolid olid mõlemal läbi ja planeerisime perekonda. Samal ajal, kui Luka sündis, sai renoveeritud meie kortermaja.
Väikese lapsega uude rutiini astudes ja sellega harjudes saime ruttu aru, et selline keskkond ei ole meile enam mugav.
Samuti muutusid meie tervised halvemaks – hoolimata sundventilatsioonist jms oli vastselt renoveeritud majas õhk paks ning ehituses kasutatud materjalid ilmselt ei sobinud meile. Kõigil kolmel meist lõi välja astma – Luka oli vähem kui aastane. Samuti olime hädas atoopilise dermatiidiga.
Lapsega on vaja väljas jalutamas käia ja olime Luka esimeseks sünnipäevaks juba terve Tartu risti-põiki läbi kollanud. Rahulikku ja vaikset kohta aga kodu lähedal me ei leidnud ning see muutus järjest koormavamaks.
Järgmisel suvel läksime perega paariks nädalaks puhkama ning meie tervised paranesid selle lühikese ajaga nähtavalt. Koju tagasi tulles tekkisid kohe probleemid ning saime aru, et peame kiirelt elukeskkonda vahetama.
Alguses vaatasime Tartu linnas uusi kodusid, kuid meie hinnaklassis lihtsalt ei olnudki mitte ühtegi paremat valikut.
Kuna meie kummagi erialad ei nõua otseselt kindlat asukohta, siis hakkasime üle Eesti otsima kodukohta.
Meie suur soov oli leida koht, kus on linna mugavused ja maa rõõmud.
Kaks nädalat surfasime kõik teadaolevad kinnisvarakuulutused läbi ning rääkisime kõigile sõpradele, et otsime uut kodu.
Nii saingi varsti kursuseõelt lingi, et nende majas on müügis meile sobiv korter. Nad ise olid Rannusse kolinud aasta varem ning olid rahul.
Paar päeva hiljem sõitsime korterit vaatama ning tundsime ennast kohe koduselt. Kohe uurisime, et kas siin on korralik lasteaed ning kas kool on lähedal.
Rannus on kõik käe-jala juures ning samuti meeldis meile mõte, et siin on võimalik rentida väike aiamaa.
Kuu aega hiljem kolisimegi Rannusse.
Siin elades ei ole meil kellelgi olnud astmahooge ning lapse nahaprobleemid kadusid.
Kogukond võttis meid kahe käega vastu ning leidsime endale siin kohe koha.

Mis on olnud suurim raskus või väljakutse maal elamisel?
Suurimaid väljakutseid on toonud logistika, sest bussiliiklus on hõre, otseliine vähe. Seetõttu võtab liiklemine palju aega.
Enamasti liikleme küll autoga, kuid kui sooviks üksi keskkonnateadlikumalt liigelda, siis seda ei saa kahjuks teha.
Peale selle igatseme kergliiklusteid, kuna tegeleme erinevate spordialadega, kus tuleks seesugused teed kasuks. Töö ja pereelu kõrvalt on keerukas sõita sporditegemiseks eraldi kusagile kaugemale. Õnneks on kohapeal mitmeid alternatiive sportimiseks.
Üldiselt ei oskagi mingeid puudusi välja tuua, meie pere kohanemine on olnud ilma suuremate probleemideta.

Mis on parim, mida elamine maal on teile andnud?
Parim osa maal elamise juures on olnud kogukond ja puhas elukeskkond.
Sain endale mõnusa stuudioruumi Rannu rahvamajja, mis soosib tugevalt minu ettevõtlust. Mul on tunne, justkui oleks siinses pusles olnud minu jaoks täpselt sobiv auk. Mind kaasati ruttu erinevatesse kultuuritegevustesse ning pakuti palju uusi väljakutseid.
Linnas elades ei olnud ma kursis, et ringide juhendajatest on maapiirkondades tohutu puudus.
Nüüdseks on mind kaasatud noortekeskuste kaudu loomeringide juhendamisse Rannus, Rõngus, Hellenurmes ja sellest aastast ka Puhjas. Samuti olen tegev Rõngu rahvamajas.
Linnas elades tahtsime olla aktiivsed kodanikud, kuid tundsime ennast tolmukübemena. Siin, väiksemas kogukonnas, tunneme, et saame midagi päriselt korda saata – luua noortele turvalist ja ilusat keskkonda.
Samuti tunneme, et oleme nii ka probleemidele lähemal ja saame ehk veelgi rohkem abiks olla.
Elva vallas on palju imelisi looduskauneid kohti, mida oleme siin elatud aastate jooksul püüdnud üles leida ning ka teistele tutvustada.
Mõnus on, kui astud koduuksest välja ja oled kohe looduses. Samuti on siin ka piisavalt turvaline, et ka laps saab üksinda astuda koduuksest välja.
Väike aiamaake annab võimaluse hobiks, aga ka jätkusuutlikuks toidu tarbimiseks/kasvatamiseks ning laps näeb ja õpib, kuidas toitu kasvatatakse.
Kindlasti peab välja tooma, et meie vaimsed tervised ning peresuhted on siinses vähema stressiga, vaiksemas, puhtamas kohas palju paremad, kui linnamüras.

Miks soovitate ka teistel kaaluda maal elamist?
Maale tulles oleks mõistlik esiteks mõelda läbi töövõimalused, kuna siinne valik on tunduvalt kitsam ja logistika keerulisem.
Meile oli see lihtne, sest olime oma karjäärid selliselt üles ehitanud, kus saime asukoha töötegemiseks ise valida.
Kinnisvarahinnad on maapiirkondades mõistlikud ning ei pea elama terve elu laenu makstes.
Samuti on kooli- ja lasteaiakulud tunduvalt väiksemad kui linnas – suur osa huviharidusest on lastele tasuta.
Kogukonnas aktiivselt kaasa lüües on palju võimalusi eneseteostuseks ja heategevuseks.
Siinne elukeskkond on tervislikum ja puhtam – vähem müra ja vibratsiooni. Samuti on siin palju võimalusi leida puhast kohalikku toitu.
Alevikes on võimalik elada linna- ja maaelu korraga, sest enamik teenuseid on kenasti mugavalt kättesaadavad ning sealsamas saad olla vaikses keskkonnas.

Mina olen pärit Kastre ja Kambja valla piirilt Ignase külast, kuid oma täiskasvanuelu olen elanud Tartus. Abikaasa Ivo on pärit Tartu linnast.
Meil on pereettevõte Adelheid Works OÜ. Ivo on graafiline disainer ning Elva vallas võib tema töid näha näiteks Rannu ja Rõngu kultuurimajade värskes visuaalses identiteedis.
Mina ise, ehk Teele, pesitsen Rannu rahvamajas oma ateljeega, kus valmistan erinevaid meeneid ja dekoratsioone.
Kuna vajadus töötubade järele on olnud suur, siis pakun Elva valla noortekeskuste kaudu teenust laste loomeringide korraldamiseks.
Muul ajal aga dekoreerin pulmi ja muid sündmusi.
Luka on 5aastane ja käib Rannu lasteaias.

—-

Elva valla spordijuhi Madis Šumanovi perekond leidis Elvast sõbraliku ja abivalmi kogukonna: